"Sulle tahan hüüda juba, veel ja veel ja veel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord."

See imeilus laul, mis valitud nii eestlaste lemmikuks merelauluks kui pärjatud paljude muude tiitlitega, on sündinud siin. Miks ja kuidas suudab üks saar inimese hinge nõnda kaunilt rõkkama panna, läheme sellel retkel uurima.

~27 hektari suurune Salava, ka Salavamaa, asub Vilsandi rahvuspargis, Loonalaiu kõrval. Siinsamas paikneb ka Nootamaa, Eesti riigi läänepoolseim punkt, mis küll loodusreservaadina külastusteks suletud aastaringselt. Nootamaaga on Salava lainetuse tõttukiiresti kasvava veealuse seljandikuga seotud. Kuna ka maa kerkib siin kiiresti, ennustavad teadlased, et sugugi mitte pika aja pärast moodustub saartest üks.

Saar on valdavalt võsastunud ja metsistunud, meie retkel teeme ringi ümber saare mööda käänulist kiviklibust rannajoont. Nagu naabersaarel Loonalaiul, tasub varvaste ette kiigata - kauges minevikus elanud organismide kivistunud jäänuseid kohtab siingi väga palju. Inimasustust Salaval pole ja mõistagi ei oota meid ka sadam, saarele pääsemiseks tuleb õigele üksildusesaarele kohaselt ikka paadist põlvekõrgusse vette astuda.

Salava retkele järgnevatel päevadel matkame samuti Vilsandi rahvuspargis, 3.08 külastame Vilsandit ja 4.08 suundume Loonalaiule.