"Aga praegu on ülesanne number üks leida paat!"

Kultusfilm "Mehed ei nuta" ühes eestlaste mällu betoneeritud arvukate tsitaatidega tutvustamist ei vaja. See saar on see koht, kus ülipopulaarseks saanud filmi kaadrid sündisid.

Paat on olemas. Meie aga siirdume Kõinastut avastama kõndides, matkates saarele jõudmiseks jalgsi, mõnusas rahulikus tempos, ~2 kilomeetrit läbi ~põlvekõrguse liivapõhjaga mere. Väga kuivadel aastatel oleme pääsenud saarele suisa kuiva jalaga. Jalgsimatkaks sobimatute ilmaolude korral võib selle retke osaks kujuneda ka mereületus paadi või mõne muu motoriseeritud liikuriga.

~262 hektari suurune Väikese väina loodesuudmes asuv laid arvatakse olevat asustatud juba orduaja lõpust, mil muhulased siia oma esimesed jäljed tegid. Elu arenes ja 1834. aastal oli saarel juba 73 hinge ning 5 talu. 1944 aasta 1.oktoobril põlesid aga kõik Kõinastu talud, puutumata jäid üksikud hooned. Peale sõda küll ehitati elamised üles, kuid siingi tõi uus riigikord kaasa püsiva asustuse hääbumise. Täna on kogu saar erakätes, on mitmeid (suve)majapidamisi. On tarmukaid toimetajaid, kuid ühtegi aastaringset elanikku taas tekkinud pole. Ka kinolinadelt tuttavaks saanud talu asemel on uus hoone.

Ajalugu ja tänapäev on põnevad uudistada, nagu väikesaartel ikka. Kuid ka looduslikult on tegu kullaprooviga hektaritega. Siit leitud erinevate taimeliikide arv (pea 400) räägib ise enda eest. On salumetsa, on rohkelt rändrahne, paljandeid. Kadakas ja kiviklibuvall loomulikult samuti, nendeta ei pääse.

Ennevanasti pidanud kõinlased endid puhtatõulisteks eestlasteks, kuna siia maalapile polevat kunagi võõramaised vallutajad jõudnud ja nõnda veri puhtaks ning tavad autentseks jäänud. Mine tea, ehk neil oligi õigus ja kohtame meiegi sel retkel mõnd Päris eestlast? Igal juhul teame öelda, et inimesed on siin soojemad kui veetemperatuur Eesti suve kuumimalgi päeval.