Kolga laht on Eesti põhjaranniku saarterikkaim piirkond. Meie järjekordse saareretke sihtkohaks on veidi üle ruutkilomeetri suurune, lahe suurim saar - Rammu.

Inimeste asumisest Rammule pajatab rahvapärimus, et 1710 aastal hukatud Rootsi kuninga käsul üks soomerootslane, kelle naine koos pojapojaga põgenenud Prangli saarele. Seal ei võetud neid avasüli vastu, vaid kohalik rahvas süütas nende elupaiga ja ellujäänud pojapoeg põgenenud Rammule. Leidnud mandrilt naise, kutsunud sõbragi Rammule elama ja nii elu saarel tärganudki. Tegeleti kalastamise, hülgepüügi ja salakaubaveoga. Saarlased olid nutikad ja oskasid ka ootamatuid juhuseid enda kasuks pöörata. 1851 nähti Rammu külje all oleva Allu saarel pea 10 meetri pikkust vaala. Rammu mehed küttisid vaala hülgepüssidega. Hiljem küll selgus, et vaal oli juba eelnevalt nälga surnud. Vaal veeti Tallinnasse ja linnakodanikud said teda raha eest uudistada. Hiljem müüsid rammulased vaala suure summa eest Peterburi.

Rammul oli hiilgeaegadel üle 20 majapidamise, elas üle 100 inimese.  Saarel oli oma kool ja pisike kaupluski. Nõukogude ajal oli siingi kinnine piiritsoon ja tavainimesel saarele asja polnud. Tänapäeval on mõned kunagised majapidamised suvituspaikadena taas kasutusel ja saar on hoolivates kätes.

Ajalooliselt lagedale Rammule istutati 80-ndatel aastatel mände, mõtlemata, et ühel päeval muutuvad nood hukatuslikuks siinsetele haruldastele kukemarjanõmmedele. Nende leviku piiramiseks on saarel aastaid talgusid korraldatud.