Peale ~10 km pikkust meresõitu mandrilt tervitab põnev saarestik, mis pole ühegi mandriosa pikendus ( nagu mitmed teised Eesti väikesaared ), vaid maakerke tulemusena täiesti eraldi merest tõusnud maa. Siit edasi on vaid avameri.

Saarteahelikku kuuluvad Lõuna-Malusi ( Suur-Malusi ), Põhja-Malusi ( Väike-Malusi ) ja Vahekarid. Haldusjaotuslikult kuuluvad saared Jõelähtme valda, Rammu küla alla. Nagu nimigi ütleb, suurim neist on Suur-Malusi oma veidi enam kui 6 hektarilise pindalaga. Väike-Malusi on pea poole väiksem ja Vahekarid jäävad pindalalt alla 0,5 hektari. Kõik saared kuuluvad Kolga lahe maastikukaitsealasse ja on huvilistele külastusteks avatud piiratud aja aastast. Et ka külastuskeelu välisel ajal kohalikke elanikke võimalikult vähe häirida, sõidame neid maakilde uudistama üksikud korrad aastas.

Malusid on hallhülge ja merelindude maa, kus täna inimasustus puudub. Minevikus kees nendel pisikestel maakildudel aga vilgas elu. Suurimal saarel pidas Kolga mõisnik kõrtsi, kus märjukese trimpamise kõrvale said Eesti ja Soome salakaubavedajad oma tehingud tehtud. Saartel oli mitmeid kalurionne, kõrtsmiku ülesandeks oli ka hoida silma peal, et vaid Kolga mõisa alla kuuluvad kalurid siinsetest vetest kala püüaksid.

Maapind Suur-Malusil on kivine ja kruusane, ometi leiab siit puude moodi puidki. Suur-Malusil saame ka üht toekamat sorti rändrahnu uudistada. Väike-Malusi seevastu on liivasema pinnasega.

Kui soovida hülgeid looduses näha, siis Malusid on põhjarannikul selleks üks parimaid paiku. Meie meresõit ei piirdu aga vaid kaatrist karvakalade uudistamisega, vaid randumiseks sobivate ilmaolude korral teeme ka jalutuskäigu Lõuna-Malusil. Vaatame muuhulgas üle kunagise päevamärgi, peatume saarele pandud pingi juures, mis jutustab valusat lugu, kui tähtis on meresõidul ohutust silmas pidada ja näeme Eesti vihatuima linnu toimetuste tagajärgi.